Miks ma toetan paremjõudu?

Kui palju te teenite? Kas tahate rohkem teenida? Kas te suudate teenida tulevikus rohkem kui praegu? Kui jah, siis te pigem ei tahaks, ei teie maksumäär kasvaks koos teie sissetulekute tõusuga?

Mul on täpselt sama arvamus! Ma investeerin oma haridusse, oma karjäärile, ma tahan saavutada rohkem. Ma olen motiveeritud rohkem töötama ja tahan, et minu riik mind aitaks, mitte ei karistaks mind selle eest topeltmaksudega.

Rohkem teenivad inimesed maksavad ühiskonnale nagunii rohkem makse. Mina seisan selle eest, et stardipositsioon oleks kõigil võrdne.


Kas mina olen patrioot?

Ma armastan oma riiki. Ma olen valmis Eestit kaitsma. Ma ei ole kaitseväes teeninud. Ma maksan makse. Ma oskan hästi riigikeelt, kuid see ei ole minu emakeel. Ma tunnen end eestlasena, sõna laiemas mõttes. Koos oma sõbradega ma käin igal 24. veebruari hommikul Toompeal lipu heiskamisel. Ma tean peast riigihümni.

Ma teenin oma rahvast.

Jah, mina olen patrioot.


Mis on minu arvamus eestivenelastest?

Eestis elavad rahvusvähemused on meie riigi jaoks suur võimalus. Olen selles kindel, sest tean ise sadu väga aktiivseid ja tarku vene noori, kes juba on Eestis edukad ja tahavad siia ka edaspidi jääda.

Kuid võimalus võib muutuda suureks probleemiks, kui me ei suuda riigi poliitikat targalt planeerida, et integreerumine oleks eestivenelastele lihtne ning nad saaksid tunda end osana meie ühisest kodanikkonnast.

Riigikeele õpe vene koolides peab olema praegusest palju parem, riik peab rohkem toetama neid, kes tahavad Eesti kodanikeks saada, et eestimeelsust oleks rohkem tunda ka neis paikades, kust Peterburgi on vähem maad kui Tallinnasse.

Me vajame tarka ja läbimõeldud rahvusvähemuste poliitikat.


Mida ma arvan Eesti suhetest Venemaaga?

Venemaa on meie naaber ja sellest me ei pääse. Isegi kui me väga tahaksime. Aga mina näiteks ei taha. Sest Venemaal elab palju toredaid ja sõbralikke inimesi, vene rahvas ise on väga külalislahke ja armas. Need ajad, mida venelased sõitsid sinna tankides, on ajalugu. Nüüd tulevad nad siia rongides ja lennukites ning näiteks naudivad vana aasta õhtut vanalinna hotellides, külastavad meie turismitalusid ja SPA-sid ning käituvad siin olles tihti palju paremini kui mõned teised sõbralikud naaberrahvused.

Poliitilisi ja ajalooliseid lahkarvamusi Venemaaga on võimalik lahendada. Me peame selgitama vene rahvale oma ajalugu, sest tihti ei ole neil sellest aimugi. Võin öelda oma kogemustest, et kõige huvitatumad ja uudishimulikemad okupatsioonide muuseumi külastajad, keda mina olen näinud, on tulnud Venemaalt. Ma tean, millist infot nad oma kodumaal Eesti ja Läti kohta kuulevad, ja püüan igal võimalikul moel rääkida sellest, mis siin tegelikult toimunud ja toimub.


Mida ma olen teinud Lihula sambaga seoses?

Olen teinud avalduse. Kohe, kui sain teada, et üks vallavanem kavatseb avada Eesti pinnal mälestussamba, millel on kujutatud SS-sõdurit, ütlesin, et lõhuksin selle ise ära. Mõtlesin seda tõsiselt. Sest selline sammas on kole.

Eesti meeste mälestust, kes oma riigi eest võitlesid, tuleb tähistada ilma selliste mitmeti mõistetavate sümboliteta. See ei ole euroopalik. Fašistid hävitasid eesti rahvast, nad hävitasid Euroopa rahvaid. See, et sama tegid kommunistid, ei õigusta fašismi.

Ma ei poolda ka teatud venemeelseid jõude, kes iga aasta 22. septembril Tõnismäel pronssõduri juures laulavad ja tantsivad, tähistamaks Eesti „vabastamist“. Kõik me teame, et see ei olnud mingi vabastamine, vaid okupeerimine. Punased vallutasid Tallinna, kus oli taastatud Eesti Vabariik ning võimul Eesti valitsus. Nad rebisid maha sinimustvalgeid lippe, mitte Saksa okupatsioonisümboleid. Eesti rahvas kannatas nende läbi rohkem kui sakslaste läbi. Ja selle eest tuleb neil vabandust paluda.

Üks asi on fašismi vihkamine ja teine asi Eesti okupeerimine.


Mida ma arvan Euroopa Liidust?

2003. aastal kutsusin rahvast toetama Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Ma arvan, et see oli õige otsus, sest me oleme eurooplased ja peame üheskoos oma asju ajama.

Nüüd ma kutsun oma valitsust ja parlamenti toetada Euroopa põhiseaduslepingut, sest leian, et see on Eestile kasulik. Jah, sellega me anname mõned oma õigused ära, näiteks vetoõiguse teatud küsimustes. Aga mõtisklegem, kui suur on võimalus, et Eesti dikteeriks oma vetoga ülejäänud Euroopa riikidele, mida ja kuidas nad üheskoos teevad? Ma ei usu sellesse. Küll aga on selline võimalus praegu suurtel nn. vanadel liikmesriikidel, kes seda ka kasutanud ning sel moel Euroopa Liidu arengut mitmes olulises küsimuses pidurdanud.

Euroopa Liitu kuulumine on eestlastele suurepärane võimalus parema hariduse omandamiseks, uute töökohtade leidmiseks, uute kogemuste saamiseks. Seega toetan ma kahe käega Euroopa Liitu.