Eesti kodanikeühenduste Valgevene raportööri Jevgeni Krištafovitši ettekanne olukorrast Valgevenes Riigikogu väliskomisjoni istungil Toompea lossi Valges saalis 7. veebruaril 2006.

Austatud komisjoni liikmed,
lugupeetud härra konsul,
ekstselentsid, daamid ja härrad!


Mul on täna au kõneleda kümnete Eesti kodanikeühenduste nimel, kes teevad koostööd Valgevene vabaühendustega või vähemalt jälgivad situatsiooni Valgevenes, püüdes anda endast parima, et toetada demokraatia ja kodanikuühiskonna arengut ning aidata kaasa inimõiguste kaitsmisele selles riigis.

Kodanikualgatus Valgevenes praegu on ilma liialdamiseta kodanikujulguse sünonüüm. Sest isegi osalemine ametlikult registreerimata vabaühenduste tegevuses on kriminaalkorras karistatav. Uus seadus näeb ette selle eest kaheaastast vanglakaristust. Sellest seadusest räägin veidi pikemalt.

Eelmise aasta 8. detsembril Valgevene parlamendi ülemkoja Vabariiklik Nõukogu kiitis ilma sisulise arutluseta heaks president Aleksandr Lukašenka poolt esitatud Kriminaalkoodeksi muutmise eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse kriminaalvastutus "riigi diskrediteerimise" eest. Igat Valgevene kodanikku, kes on esitanud välisriigile või -organisatsioonile infot riigi poliitilise, majandusliku või sõjalise olukorra kohta, mis ei ühti võimulolijate seisukohtadega, võib karistata kuni kaheaastase vangistusega. Pöördumiste eest välisriikide või -organisatsioonide poole, mis võimulolijate arvates on riigile kahjulik, ähvardab isikut vabaduse kaotamine kolmeks aastaks.

Samuti ei tohi Valgevenes korraldada ühtegi koosolekut ilma võimuesindajate loata. Rikkumist loomulikult karistatakse. Näiteks 2005. aasta oktoobri lõpus saadeti Minskis laiali kodanikealgatuse “Partnjorstva” asutamiskoosolek. Tegemist on peamiselt valimis- ja poliitilise vaatlusega tegeleva organisatsiooniga, mis seni tegutses ilma ametliku registreerimiseta ja soovis oma koosolekul kinnitada asutamisdokumendid, et need saata justiitsministeeriumisse. Võimulolijatel olid aga organisatsiooni suhtes teistsugused plaanid. Kõik saalisolijaid viidi OMON ehk märulipolitsei abiga miilitsaosakonda ja hiljem alustati nelja “Partnjorstva” liidri suhtes süüteo menetlust. Valgevene kohus mõistis nad süüdi ja karistas kolme neist poolekuise arestiga ja ühte suure rahatrahviga.

Olgu siinpool lisatud, et kaks vangi mõistetud kodanikeühenduse aktivisti: Mikalai Astreika ja Enira Bronitskaja viibisid viis nädalat enne seda intsidenti Eestis noorteühingu Avatud Vabariik ja Avatud Eesti Fondi kutsel. Muuhulgas osalesid nad Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu suvekoolis “Maine ja suhtlemine”, kus Eesti juhtivad ajakirjanikud ja suhtekorralduseksperdid õpetasid neile, kuidas pöörata enda tegevusele avalikkuse tähelepanu. Pärast suvekooli ma loomulikult küsisin nende arvamust selle kohta. Ja ma tahaksin praegu tsiteerida teile Mikalai Astreika vastust, mis minu meelest aitab meil kõige paremini mõista Valgevenes toimuvat. Ta ütles: “Suurim vahe Eesti ja Valgevene ühendustel on selles, et eestlased vajavad avalikkuse tähelepanu oma tegevusele. Aga meie peamiseks eesmärgiks tänases olukorras on teha midagi ühiskonna heaks ja mitte sattuda selle eest trellide taha”. Tsitaadi lõpp.

Tänaseks on Mikalai kandnud oma järjekordse vanglakaristuse selle eest, et ta retsidivistlikult, tihti grupiviisiliselt ja jultunult, püüab ikka ja jälle teha midagi Valgevene rahva heaks, oma ühiskonna heaks. Demokraatia heaks kodumaal.

Ta teeb seda kindlasti ka tulevikus. Ja mida Eesti sõpradel jääb Mikalaile selle kohta soovitada? Ikka meie ainsat rahvusliku retsepti: “Põgene, vaba laps!”.

Need sõnad olid aastate jooksul meie rahva vabadusvõitlemise motoks nõukogu okupatsiooni ajal. Need sõnad suus kaitsesid Eesti Vabariigi kodanikud üheksakümnendate alguses oma õigust demokraatiale, vabadusele ja õiglusele. Sellest ajast on möödunud poolteist aastakümnendit ja vahepeal kasvas terve põlvkond inimesi, kes ei ole seda näinud. Mina ise olen selle põlvkonna esindaja. Ma olen nii noor, et ei mäleta isegi punalippu Pika Hermani tornis.

Erinevalt enamikust siin saalisviibijatest mul praktiliselt puudub nõukogu ühiskonnas elamise kogemus. Ma ei suuda endale ette kujutada, kuidas võimulolijate kriitika eest sind võidakse välja visata ülikoolist või pärast rahuliku meeleavalduse sind vahistab KGB. Ma olen kasvanud vabas ühiskonnas, vabal maal, kus see on võimatu.

Aga ma tean, et minust aasta noorem, 21-aastane Valgevene noorteliikumise “Zubr” juht Nikita Sasim on oma poliitilise tegevuse eest välja heidetud kahest kõrgkoolist, mitu korda vahistatud ja miilitsate poolt pekstud. Pärast kokkupõrket OMON-iga Valgevene üleriigilisel solidarsusaktsioonil Minskis, 16. septembril 2005 sattus Nikita haiglasse, kus tal diagnositi ajupõrutus. Kahjuks see ei olnud ainuke juhtum.

Nikita Sasim, organisatsiooni “Maladõ Front” koordinaator Zmiter Daškevitš ja kümned noorteühenduste ja –liikumiste aktivistid ja lihtliikmed satuvad iga päev igal pool Valgevenes võimude repressioonide alla. Riivatakse nende inimõigusi ja kodanikuuhkust. Ainult üksikud leiavad enadas jõudu sellele vastu seista ja avalikult öelda: “Kõrini”.

“Kõrini” – sellise fraasiga lendlehti levitavad viimastel päevadel sajad “Zubri” ja “Maladõ Fronti” julged noored inimesed Minskis ja igal pool Valgevenes. Ja valmistudes presidendivalimisteks kirjutavad majaseinadele: “Me tahame uut”.

Selle eest vahistati 1. veebruaril Minskis juba kaks noormeest, organisatsiooni “Maladõ Front” aktivist Artur Finkevitš ja Aleksei Januševski. Nende elukohtades korraldati läbiotsimine, seletades nende vanematele, et otsitakse “riigivastast kirjandust”. Ja sellises olukorras toimuvadki Valgevenes presidendivalimised.

Eesti ühendused jälgivad suure murega Valgevenes toimuvat. Ma julgen öelda, et meie kodanikud mõistavad selle riigi probleeme isegi paremini, kui meie partnerid Euroopa Liidu niinimetatud “vanades liikmesriikides”. Sest Lääne-Euroopa totalitaarsed režiimid olid lõplikult purustatud juba 60 aastat tagasi. Meie maal aga hävitati tol ajal hoopis demokraatiale pürgivat riiki ja asendati seda okupatsioonivõimuga, mille ühiskonnakorralduse põhitunnused erinesid praegu Valgevenes valitsevast riigikorrast kahjuks väga vähe.

Meil on elus veel terved põlvkonnad, kes oma kogemuse põhjal teavad, mida tähendab totalitarism. Nad teavad tegelikku hinda sellele kaunile fassaadile, mida näitavad maailmale režiimid, kes hukkavad ja panevad vangi oma poliitilisi oponente. On unustamatu, kuidas muinasjutuga ühiskonna “stabiilsusest” ja hirmujutuga “rahvusvahelisest vandenõust” püüdsid okupatsioonivõimud õigustada inimsusvastaseid kuritegusid Eestis. Valgevenes toimub praegu sama stsenaarium. Ja seetõttu mõistab Eesti rahvas väga hästi Valgevene rahvast.

Mõistab ja on temaga solidaarne. Eelmisel aastal tegid kolm Eesti kodanikeühendust – Avatud Eesti Fond, Eesti Euroopa Liikumine ja noorteühing Avatud Vabariik ühispöördumise, kus kutsusid eestlasi süütama iga kuu 16. kuupäeval akna peal küünlaid, näitamas sellega solidaarsust Valgevenele. Sel päeval kell 20:00 kustutavad valgevenelased 15 minutiks oma tubades tule ja süütavad akendel küünla, et mälestada inimesi, kes on viimastel aastatel Valgevene diktatuuri jõustruktuuride kätetööna kadunud või hukkunud, seistes Valgevene vabaduse eest.

Seda tehakse iga kuu nii Valgevenes, kui mujal maailmas. Sealhulgas Eestis. Head inimesed, ma panen teile veel kord südamele, et 16. veebruaril saate ka teie näidata oma solidaarsust, mis on väga oluline sadadele tuhandele inimestele Valgevenes, kes selles aktsioonis osalevad. Ja nende puhul ei ole see tegu nii lihtne nagu meil siin. Näiteks Valgevene Riiklikus Tehnikaülikoolis on lausa avaldatud käskiri, kus on kirjas, et kõikides tudengite ühiselamute tubades peab sel päeval kell kaheksa õhtul elekter põlema. Kui tuli on kustutatud, siis toa elanikuid visatakse ülikoolist välja.

Kuid julgete päralt on maailm! Ja Valgevenes on palju inimesi, keda hirmutada ei ole nii lihtne. Aga ka nemad vajavad moraalset tuge. Toetagem siis neid, nad saavad sellest kindlasti teada! Tuletan veel kord meelde: 16. veebruar, kell 20:00. Pange küünal põlema!

Eestlastele olid nende teel taasiseseisvumisele suureks moraalseks toeks iganädalased solidaarsusaktsioonid Stockholmis. Samuti näiteks poolakatel nende solidaarsuspäevad kaheksakümnendate algul. Ja nüüd on ka Valgevene rahval õigus loota meie toetusele.

Olen kuulnud selliseid mõtteavaldusi, nagu oleks Valgevene “Euroopa must auk”. Ma ei ole sellega nõus! “Viimane Euroopa diktatuur” – see on õige sõnastus, kuid “must auk” on ebaõiglane ja solvav. Sest Valgevenes on palju inimesi, kes on tahtmist täis arendamaks oma riiki demokraatlikest printsiipidest lähtudes.

Oktoobrikuus Avatud Eesti Fondi projekti raames kutsusime Eesti kohalikke valimisi vaatlema neli Valgevene kodanikeühenduste eksperti, kes esindasid Minski, Novopolotski ja Bobruiski linna. Nemad olid tunnistajad sellele, kuidas Eestis esimest korda toimusid elektroonilised valimised. Nad istusid siin samas Valges saalis, kus praegu istute teie, ja nägid koos teiste vaatlejatega, kuidas oli saavutatud meie stateegiline eesmärk – teha valimisprotseduur veel avatumaks ja veel kättesaadavamaks. Ja seda kõike riigis, mis vabanes nõukogude võimult samal ajal kui Valgevene ise.

Kuid tegelikult ei pannud e-valimised Valgevene vaatlejaid kõige rohkem hämmastama, vaid neile oli suureks üllatuseks hoopis see, et ka pabersedelitel antud hääli loetakse Eestis avalikult ja vaatlejate juuresolekul. Keegi ei kutsu politseid, kui vaatleja küsib midagi või teeb märkusi. Kogu info on avalik ja hääletamissüsteem on läbipaistev. Nende kinnitusel Valgevenes see nii ei ole.

Veel ei ole.

Kuid olukord ei ole lootusetu. Valgevene kodanikud astuvad välja ebaõigluse vastu. Nad püüavad käituda euroopalikult ja otsida tuge demokraatlikelt riikidelt. Kuigi oma riigivõim avaldab neile selle eest survet. Nii näiteks algatas Valgevene justiitsministeerium kohtuasja laste- ja noorteühenduste liidu “Rada” likvideerimiseks selle eest, et organisatsioon korraldas sõltumatute noorteühenduste
foorumi Valgevenes. Valgevene justiitsministeeriumi esindajate väitel sekkub “Rada” oma tegevusega Valgevene riiklike struktuuride siseasjadesse ning juurutab alternatiivset euroopalikku noortepoliitikat Valgevenes. Selle Valgevene avaliku võimu ebademokraatliku ja kodanikuühiskonna väärtusi mahasuruva aktsiooni vastu on protesti avaldanud teiste hulgas Eesti Noorteühenduste Liit.

Paar kuud tagasi veel üks Eesti katusorganisatsioon – Eesti Üliõpilaskondade Liit – juhtis Eesti välispoliitikaga tegelevate ametkondade tähelepanu intsidendile Valgevenes, kus tudeng visati ülikoolist välja osalemise eest rahvusvahelisel akadeemilisel üritusel. Eeskujulike õpitulemustega Tattsjana Homa oli novebrini Valgevene Riikliku Majandusülikooli neljanda aasta tudeng. Ta valiti ka Valgevene esindajaks Euroopa Üliõpilasliitude katusorganisatsiooni juhatusse. Pärast väljaheitmist sama päeva õhtul anti Tattsjanale aega vaid kaks tundi, et lahkuda oma ülikooli ühiselamutoast.

“Eesti üliõpilaskonnad tunnevad suurt muret inimõiguste ja demokraatlike vabaduste järjest halveneva olukorra üle Valgevenes, mis on jõudnud ka üliõpilaste õiguste rikkumiseni,” seisab Eesti Üliõpilaskondade Liidu pöördumises peaminister Andrus Ansipile ja välisminister Urmas Paetile.

Eesti kodanikuühiskond ei jäänud kunagi kurdiks teistest riikidest tulnud abi- ja toetuspalvedele. Meil ei ole ükskõik ja see on minu meelest kõige olulisem. Meie ühendused viisid sini-must-valge lipu Kiievi Maidaani detsembris 2004, ja meie kodanikud naudisid eufooriat esimeste demokraatlike presidendivalimiste puhul Ukraaina ajaloos koos oranži liikumise esindajatega. Ja nüüd me oleme järjekordselt valmis minema appi sinna, kus meid vajatakse.

Me ei tee Valgevene rahva eest mingeid valikuid, ei dikteeri neile edasise tee suunda, kuid me seisame rangelt vastu inimõiguste rikkumistele ja rahva tahte mahasurumisele.


Lugupeetud koosolijad!

Valgevene rahvas vajab meie toetust, nagu meie vajasime seda 15 aastat tagasi. Ta seisab praegu ajalooliste valikute eest, kuid tema huvisid ei arvestata. Ta on valmis demokraatiale, kuid temalt on see äravõetud.

Venemaa president Vladimir Putin ütles eelmisel nädalal, et ka Valgevenes on võimalik teostada ausaid valimisi. Ma ei usu, et mul oleks polkovnik Putiniga ühine arusaam ausatest valimistest, aga ma kinnitan: jah, need on Valgevenes võimalikud. Kunagi kindlasti. Ja see tuleb kiiremini, kui meil kõigil, Valgevene naabritel, ei ole ükskõik, mis seal toimub. Mina usun Valgevenesse!

Живе Беларусь!

Tänan tähelepanu eest!