Valgevene valimiste kronoloogia

2004 aastal toimusid Valgevenes parlamendivalimised.

Valiti:
- Vabariigi Nõukogu (ülemkoda). Valimised toimusid piirkondades ajavahemikul 18.08-10.11.2004. Valituks osutusid 56 inimest, kes esindavad 6 oblastit ja Minski linna. Hääleõigus nendel valimistel on kohalike saadikute komiteede liikmetel (Valgevene KOVid). Lisaks neile president nimetab veel 8 esindajat Vabariigi Nõukokku. Kokku parlamendi ülemkotta kuulub 64 esindajat. Oluline on märkida, et “valimised” toimusid ilma alternatiivideta. Kõik ülesseatud kandidaadid said valituks.
- Esindajate koda (alamkoda). Valiti üldvalimistel 17. oktoobril 2004. Koosseisu kuulub 110 saadikut. Alamkoja koosseisu ei pääsenud ükski opositsiooni kandidaat.

Lisaks parlamendivalimistele Valgevenes toimus ka rahvahääletus (17. oktoobril 2004).
Küsimus oli järgmine: “Kas Te lubate Valgevene Vabariigi esimesele presidendile A.G. Lukašenkale osaleda Valgevene Vabariigi presidendikandidaadina presidendivalimistel ja kas võtate vastu Valgevene Vabariigi Põhiseaduse § 81 lõige 1 järgmises sõnastuses: “Presidendi valitakse viieks aastaks otseselt Valgevene Vabariigi rahva poolt, üldise, vaba, ühetaolise ja otsese valimisõiguse alusel salajasel hääletamisel”?”.

Rahvahääletusel osalesid 90,28% hääleõigust omavatest isikutest ning jaatava vastuse andsid 79,42% hääleõigust omavatest isikutest (NB! mitte osalenutest).

Exit polli tulemused olid kardinaalselt vastupidised. Opositsioon ja valimisvaatlejad registreerisid hulgaliselt rikkumisi ning ükski lääne riik ega organisatsioon tunnistanud parlamendivalimiste ega rahvahääletuse tulemust. Sellele vaatamata neid kinnitati Vabariigi Keskvalimiskomisjoni poolt.


2003. aastal Valgevenes toimusid kohalikud valimised.

Valiti:
- oblastite (6) ja Minski linna (1) saadikutekogud (oblastitasand)
- oblastilinnade (20) ja rajoonide (117) saadikutekogud (baastasand)
- väikelinnade (11) ja alevite (77) ning külade (1440) saadikutekogud (esmane tasand)

Kandideerida võisid kõik Valgevene Vabariigi kodanikud ja Vene Föderatsiooni kodanikud, kes alaliselt elavad Valgevenes. Kandidaadi ülesseadmise õigus on ühendustel, töökollektiividel ja kodanikel (eelduseks on 20 kuni 75 allkirja olemasolu, sõltuvalt valimistasandilt).

Kokku valiti 1 672 saadikutekogu. Esimesel tuuril (2. märts 2003, samal päeval, kui Eestis valiti X. Riigikogu) valiti 23 275 saadikut (ca 97%) ja teisel tuuril (9-16. märtsil 2003) 202 valimisringkondades valiti veel 194 saadikut. Mitmetes ringkondades on saadikutekohad täitmata (2,2%).

23 469 saadikutest ainult 257 esindavad poliitilisi erakondi. Neist veel 40% esindavad Kommunistlikku parteid, mis on lojaalne Lukašenka režiimile. Valimisvaatlejad ka nendel valimistel registreerisid hulgaliselt rikkumisi. Esindajate Koja saadikutegrupp esitas kaebuse Minski linna Malinini valimisringkonnas aset leidnud rikkumiste kohta, kuid seegi lükati tagasi.


2001. aastal toimusid Valgevenes presidendivalimised

Valimised toimusid 9. septembril 2001. Kandideerimise eelduseks on Valgevene Vabariigi kodakondsus ja elamine Valgevenes 10 aasta jooksul vahetult enne valimisi ning 100 000 allkirju enda toetuseks.

Kandidaatideks registreeriti järgmisi isikuid:
1. Sergei Gaidukevitš (kandideerib uuesti 2006. aastal) – sai 2,48% häältest
2. Vladimir Gontšarik (tollane opositsiooni nõrk ühiskandidaat) – sai 15,65% häältest
3. Aleksandr Lukašenka – sai 75,65% häältest

Valimistulemust vaidlustasid Valgevene Helsingi Komitee, Inimõiguste keskus “Kevad” ja presidendikandidaat Vladimir Gontšarik, kuid nende taotlusi lükati Keskvalimiskomisjoni poolt tagasi.

OSCE missiooni tulemuseks oli valimiste mittetunnistamine. Seda toetasid ka USA ja Euroopa Liidu vaatlejad.

Peamised pretensioonid:
- opositsiooni väljasurumine poliitilisest protsessist;
- täitevstruktuuride omavoli ja seadusliku kaitse puudumine;
- vabade ja läbipaistvate valimiste puudumine.



19. märtsil 2006 toimuvatel presidendivalimistel kandideerivad:

1. Sergei Gaidukevitš. Sünd. 1954. Vabariigi Nõukogu saadik. Tavaline Lukašenka süsteemi aparatšik, kes kandideerib iga kord ja saab marginaalse tulemuse. Sellega aga saavutatakse valimiste “legitiimsuse” efekt. Valimisplatvormi esimene idee on edasine integratsioon SRÜsse.
2. Aljaksandr Kozulin. Sünd. 1955. Töötu. Endine Valgevene Riikliku Ülikooli rektor (viskas välja hulgaliselt noorteühenduste “Zubr” ja “Maladõ front” aktiviste), endine Lukašenka minister ja “jooksupoiss”. Praegu saab endise peremehe käest aga peksa. Viimati miilitsa poolt läbi pekstud ja vahistatud Valgevene üldise rahvakoosoleku esimesel päeval, kui tahtis minna sinna esinema. Valimisplatvormi loosung on “Seaduslikkus. Stabiilsus. Kord”.
3. Aljaksandr Lukašenka. Sünd. 1954. President. Valimisplatvorm on ülesehitatud ideel, et 90-date keskel (tema võimuletuleku ajal) oli Valgevene vaene maa ebastabiilse majandusliku olukorraga, aga viimastel 10 aastal on temast saanud õitsev ja sotsiaalselt orienteeritud riik, mis on aga ümber piiratud vaenlaste poolt (va Venemaa), kellega tuleb võidelda.
4. Aljaksandr Milinkevitš. Sünd. 1947. Kohaliku arengu soodustamise fondi programmide juht. Opositsiooni ühiskandidaat presidendivalimistel. Valimisplatvormi motoks on Valgevene demokraatlik areng ja inimeste vabaduste tagamine ning välispoliitiline dialoog kõikide naabritega.

Valituks osutub kandidaat, kes saab üle 50% kehtivatest häältest. Valimised on toimunud, kui nendel osaleb üle 50% hääleõiguslikest kodanikest.


Ülevaate koostas Jevgeni Krištafovitš, tel. 55 20975
Info: jevgeni@krishtafovitsh.ee