EESTIST VAID 700 KM kaugusel Valgevenes valitseks justkui Brežnevi-aegne stagnatsioon.

Euroopas on praegugi riik, kus valitseb diktatuur. Tuntud ühiskonna- ja poliitikategelasi jääb kaduma, riigijuhi kritiseerimine on kriminaalkorras karistatav, sanktsioneerimata koosolekuid ei tohi korraldada isegi kinnistes ruumides, registreerimata vabaühenduses tegutsemine viib automaatselt trellide taha, välisriiki sõitmiseks peab iga isik taotlema KGB-lt loa. See riik on tänane Valgevene Vabariik.

Tallinnast Minskisse on 784 kilomeetrit, kuid ajaloolist vahet on vähemalt 30 aastat. Valgevenes valitseks seniajani justkui BreŽnevi-aegne stagnatsioon: sõnavabaduse piiramine, kodanikuõiguste eiramine ja riiklikud repressioonid teisitimõtlejatele. Aeg-ajalt toimuvad valimised, kuid need sarnanevad pigem farsiga kui rahva tahteavaldusega. Riiklik propaganda ei räägi kellestki peale president LukaŠenko, tema konkurente kõrvaldatakse poliitilisest elust kõige jõhkramate meetoditega. 19. märtsi presidendivalimiste eel teame juba, et neljast kandidaadist ühe (Kozulin) on KGB läbi peksnud ja vahistanud. Teine, opositsioonijõudude ühiskandidaat Aljaksandr Milinkevič pidi valimismiitingu läbi viima miilitsavarustuse ja -autode mürina saatel.

Režiim ründab ka sõltumatuid valimisvaatlejaid. 21. veebruaril arreteeris KGB neli kodanikuühenduse Partnerstva aktivisti – Mikalai Astreika, Enira Bronitskaja, Timoffei Drantšuki ja Aljaksandr Šalaiko. Neile esitati süüdistus kriminaalkoodeksi §193 alusel – tegutsemine ametlikult registreerimata vabaühenduses. Teisisõnu on Valgevenes keelatud igasugune ühistegevus, millele ei ole antud eraldi luba – selle eest võib karistada kuni kaheaastase vabaduskaotusega.

1990-ndate algul olid Eesti ja Valgevene enam-vähem samal stardipositsioonil. See, et ühest riigist sai viieteistkümne aasta pärast EL-i liige, teisest aga “viimane Euroopa diktatuur”, on valitud poliitilise suuna loogiline tulemus. Kui Eesti motoks on turumajandus, inimõigused ja demokraatia, siis Valgevene võttis pärast Lukašenko võimuletulekut 1994. aastal kursi “vana hea nõukogude aja” taastamisele. Muidugi on sellelgi poliitilisel strateegial toetajaid. Eriti kui neile iga päev kõigi meediakanalite kaudu räägitakse, et Lukašenko režiimi alternatiiviks on inimvaenulik rahvusvaheline imperialism. Selle tõttu kaotavat kõik valgevenelased töö ja sissetulekud, kogu riigivara minevat üle USA ja muudele lääne rahajõmmidele. Sellist argumentatsiooni saab näha kas või paljudele eestlastele kättesaadavalt Valgevene diktatuuri propagandakanalilt Belarus-TV.

Valgevenes kehtib range tsensuur. Kuriteoks on kuulutatud nii presidendi “laimamine ja solvamine” kui ka “riigi diskrediteerimine”. Iga kodanikku, kes on andnud välisriigile või -organisatsioonile riigi poliitilise, majandusliku või sõjalise olukorra kohta infot, mis ei ühti võimulolijate seisukohtadega, võib karistata kuni kaheaastase vangistusega. Välisriikide või -organisatsioonide poole pöördumiste eest, mis võimulolijate arvates on riigile kahjulik, ähvardab kolmeaastane vangistus. Kõige “ohtlikumaid” poliitilisi oponente režiim lihtsalt hukkab. 1999.–2000. aastal kadusid Valgevenes endine parlamendispiiker, kaitseminister, tuntud ajakirjanik. Nende saatuse selgitamisel pole tehtud ühtegi edusammu. Sõltumatud juurdlused viitavad julgeolekuasutuste osalusele nendes kuritegudes.

Iga kuu 16. päeval tähistatakse Valgevenes solidaarsuspäeva, mil inimesed kustutavad kell kaheksa õhtul 15 minutiks oma tubades tule ja süütavad akendel küünla, et mälestada neid Valgevene vabaduse eest seisnuid, kes on viimastel aastatel Valgevene diktatuuri kätetööna kadunud või hukkunud. Selle aktsiooniga on ühinetud ka paljudes teistes riikides, sh Eestis. Valgevenes osaleb solidaarsusaktsioonidel umbes pool miljonit inimest. Sellega on seotud palju kurioosseid juhtumeid. Näiteks ühe Minski kõrgkooli ühiselamus pandi välja käskkiri süüdata 16. jaanuari õhtul kõigis tubades valgus. Üliõpilased, kes ei allu, lubati ülikoolist välja visata.

Ülehomsed valimised näitavad, kas Valgevene jätkab samas vaimus või toimub seal mingeid muutusi. Paraku paistab, et nende valimiste aususele ei maksa isegi loota. Arvestades Eesti enda totalitarismikogemust võivad eestlased Valgevenes toimuvat väga hästi ette kujutada ja mõista, kuivõrd vajab Valgevene rahvas praegu solidaarsust. Nagu Eesti vajas seda oma laulva revolutsiooni päevil. Iga eestlane võib anda oma panuse, kas või süüdates oma aknal küünla iga kuu 16. kuupäeva õhtul ja avaldades nii toetust sadadele Lukašenko režiimi ohvritele.


Jan Czurylowicz, Valgevene opositsiooni kandidaadi Aljaksandr Milinkevitši EL-i esindaja
Jevgeni Krištafovitš, Euroopa uuringute instituudi direktori kt