Moskva küsib: mis maa see on, kus gorjatšije estonskije parni hakkavad pogrommidele organiseeritult vastu ega lase lõhkuda oma riigi kodurahu? Oli seal kord pronksiöö – eestlased lappisid purustatud aknad vineeriga ning rüüstatud Ungari restorani omanik räägib vajadusest venelastega dialoogi pidada ja integratsiooniga edasi minna. Selle asemel, et omakohtuga vastata, tormavad eestlased ustest ja akendest prefektuuridesse, et abipolitseinikeks hakata. Vabatahtlike hulgas, keda on juba paar tuhat, on ka vene rahvusest Eesti kodanikud. Ja neid tuleb iga päev juurde. Putin teeb siinkohal Ansipit: “Tule taevas appi!”.

Samas unustavad Vene kodanikud üldse ära, kuidas Vladimir Vladimirovitš välja näeb, sest viimaseil päevil pole härra presidendist midagi kuulda. Marina Kaljuranna nägu tunneb aga Venemaal pea iga inimene. Võib ju teda näha kõigi föderaalsete telekanalite uudistes igal täistunnil. Kreml näitab oma alamatele, kuidas näeb välja “fašist” ja ootab neilt vastavat käitumist tema ning nende suhtes, keda ta esindab. Vastus? Mitte midagi! Malõi Kislovskit, kus asub Eesti Vabariigi suursaatkond Moskvas, risustavad ainult Kremli rahastatud liikumiste Naši, Noor-Venemaa ja Mestnõje enamasti provintsist toodud liikmed. Nemadki hinnakirjas sätestatud tunnitasu alusel ja ulatuses. Eestis on aga rahvas rahulik: “Venemaa jääb ikka Venemaaks”.

Kremlil on täielik õigus meid praegu vihata ja süüdistada. Tõepoolest, kuidas me julgeme olla nii tänamatud olla? Moskva kulutab nii palju resursse ja energiat, et meid endast välja viia, aga me ei ole isegi Vene lippu kuskil põlema pannud ega saatkonna aknat sisse löönud! Pole ühtki põhjust Eestit mustata ja Euroopa Nõukogus häält tõsta.

Kreml on paanikas. Riigiduuma delegatsioon koguni unustas, et okupatsioon on läbi, ning hakkas juba lennujaama väravas nõudma valitsuse kukutamist ja Venemaa tahte sõnakuulekat täitmist.

Oma nõudmiste õigustamiseks leiti kiiremas korras pussitatud Vene kodanik, keda našistid juba “Venemaa kangelaseks” ristisid ja nõuavad tema auks tänavate ümbernimetamist. “Kangelase” taskutest leidis Eesti politsei aga varastatud esemeid. Kuid Venemaal see ei loe, „kangelase” nime ja mälestusega käitutakse samamoodi nagu käituti Tõnismäele maetud inimeste mälestusega - rakendatakse teenima endale sobivat välispoliitilikat. Barbaarsus? Muidugi. Aga see ongi tänapäevane Vene poliitika.

Kuidas teisiti saakski nimetada riigi tegevust, kes blokeerib välisesinduste tööd, ei kaitse diplomaate ja soodustab riigilipu rüvetamist ning väliesinduse juhi füüsilist ründamist?

Kõik jutud sellest, et miilits ei saa huligaane saatkonna juurest minema ajada, on uskumatu küünilisus, arvestades, et luksuslik noortelaager on Moskva südalinnas avatud Kremli loal ja tema enda raha eest.

Kuulujutud Internetis viitavad sellele, et mõned nende noorteliikumiste aktivistid viibivad praegugi Eestis. Neid pole palju, ehk kümmekond, kuid nad on hästi ette valmistatud. Pole saladus, et Naši värbas oma ridadesse endisi natsionaalbolševikke ja jalgpallifänne, keda spetsiaalselt koolitati õhutama massirahutusi ja provotseerima politseid kasutama jõudu demonstrantide vastu.

Saaga jätkub. Eesti venekeelsete koolide juhid ja õpetajad on leidnud oma koolidest lendlehti, kus noori kutsutakse 9. mail lausa relvastatud mässule. Paanikas pedagoogid helistavad politseisse. Oli ka viimane aeg! Loodetavasti avanevad nüüd nendegi silmad, kes seniajani otsisid Vene saatkonna taltsutatud “öiselt häbilt” kodanikualgatuse tunnuseid.