Noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees Jevgeni Krištafovitš on Eesti venekeelsete noorte demokraatlike liikumiste silmapaistvamaid esindajaid, kes Linnalehele antud intervjuus avaldab oma seisukohti ühiskonna valupunktide kohta.

Kuidas tekkis Avatud Vabariik?
Avatud Vabariik loodi 1999. aastal ühendamaks vene koole. Liidu vilistlased ja kolmandad isikud moodustasid noorteühingu, mis tegeleb kodanikuharidusega, maailmavaate
avardamisega. Korraldame seminare ning konverentse, kus arutatakse sise- ja välispoliitilisi sündmusi, kuid see ei ole partei. Teeme palju koostööd SRÜ riikidega, Ukraina ja Valgevenega, kus on palju noori, kes otsivad kontakti Euroopa riikidega. Osaleme Valgevene toetusgrupi töös ja olime selle toetusrühma üks algatajaid.

Missugused noored organisatsiooni kuuluvad?
Väga erinevad aktiivsed noored alates sotsiaaleriala õppivatest noortest kuni nendeni, kes käivad rakenduskõrgkoolides.

Kas põhirõhk on Tallinnal?
Tegutseme üle riigi Tallinnas, Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis. Praegu on meil üle tuhande liikme, suurem osa elab Harjumaal ja Ida-Virumaal, üksikud on Pärnumaal, isegi saartel ning Läänemaal.

Millisena tundub pronkssõduri probleemistik? Milles on asi?
Mu isiklik seisukoht on see, et tegemist on suure propaganda- ja provokatsioonimasinaga. Äärmuslikel liikumistel nagu Öine Vahtkond ja see 9. Mai Liikumine on nullilähedane toetus. Inimesed ei osale nende üritustel, välja arvatud sellel laamendamisel, mida me nägime aprilli lõpus.

Kui õigesti mäletan, siis 400 vahistatust on 380 inimest kokku 1400 korda kohtulikult karistatud. Kogu Tallinna kuritegelik ilm oli pronkssõduri juurde kohale kutsutud, see ei toimunud juhuslikult. Tean, kuidas koolides oli reklaamikampaania, lausa tundide ajal käidi lendlehti levitamas, et tulge tingimata pronkssõduri juurde. Tundide ajal käisid vene õpilased riigikogu ees piketeerimas ning muidugi ei saanud see toimuda täiskasvanute osaluseta. See oli organiseeritud. Ma ei usu, et inimesed tegutsesid vabatahtlikult, kindlasti oli see hästi kinni makstud aktsioon.

Moskva Eesti saatkonna juures toimunud kontserdid ei toimunud ka omal algatusel. Kuuldavasti Moskvas Eesti saatkonna ees piketeerimise eest pakuti kuni 350 rubla (160 krooni – toim.), Eestis aga pakuti pronkssõduri juures seismise eest tunnis 80 krooni. Huvitav, et siinsetele aktivistidele maksti vähem.

Kuidas nimetada neid, kes märatsesid?
“Vandaalid” on hea sõna, võib ka öelda “poerüüstajad”. Lingvistika polegi põhiküsimus, tegelikult ma olin tõesti üllatunud, et inimesed, kes sooritasid kuritegusid, andsid pärast reporteritele rahumeelselt kommentaare. Üks vene noormees ütles, et selle kõige põhjuseks on vene sušnjak ehk siis veepuudus pärast alkoholi joomist.

Suurem osa märatsejatest andis intervjuu eesti keeles, igatahes keeleoskusega ei olnud vandaalidel mingit probleemi, kodakondsuse ja töökoha leidmisega ka mitte. Mingil põhjusel nad siiski tänavale tulid. Kindlasti ei olnud põhjuseks monument – see on minu arvates absoluutne jama. Peaminister ei ole nii kõva trikimees, et oleks suutnud selle monumendi tähendust ühe ööga muuta. See pole kunagi olnud vabastaja monument, praegu pole mingeid proteste, allkirju ei koguta, kõik on rahulik.

Milline on diskussioon sel teemal?
Venemaal mingit diskussiooni ei toimu, Venemaa nõuab kogu aeg midagi ning Eesti ei vasta, ja see ongi õige, et Eesti ei allu provokatsioonidele.

Milline on diskussioon Eestis kogukondade vahel? On sul ülevaade siinsetest vene ajalehtedest?
Ebaadekvaatsust oli väga palju. Vene ajakirjandus pole siin kunagi päris vaba olnud. Vesti Dnja on Keskerakonna häälekandja ja seda tulebki võtta kui Kesknädala venekeelset varianti. Molodjož Estonii, mis saab grante Vene saatkonnalt, käitub loomulikult nii, nagu soovib selle peamine rahastaja.

Kohalikud erakapitalil põhinevad väljaanded nagu venekeelne Delfi, MK Estonii ning Den Za Dnjom toetasid suure entusiasmiga Eesti vastaseid ning solvavaid loosungeid ja üleskutseid. Ma ei julgeks öelda, et nad õhutasid sellega sotsiaalset vaenu. Kuid nad rõhutasid seda, et Eesti riik on nende suhtes väga vaenulik ja nemad on siin teisejärgulised kodanikud, kelle häält ei võeta kuulda, pööramata absoluutselt tähelepanu sellele, et vene ajakirjanduses pole kunagi olnud diskussiooni praegu olulistel teemadel. Diskussiooniks ei saa pidada seda, kui vene Delfis avaldatakse Klenski, Zarekovi ja Lebedevi ning Molodjož Estonii ajakirjanike varjunime all avaldatud arvamusartikleid ja teisiti mõtlevate inimeste arvamused sinna ei pääse.

Oled kuskil märkinud, et said avaldamiskeelu vene Delfis?
Jah. See oli päris ammu, sügisel. Põhjuseks see, et olen kogu aeg rõhutanud, et ei saa eestlastele rääkida üht asja ja venelastele teist asja. Möödunud sügisel oli vene Delfis
uudis, et punaveteranid tähistasid Tallinna vabastamist, ning eesti Delfis uudis, et punaveteranid tähistasid Tallinna vallutamist. Saatsin mõlemale toimetusele kirja, kus küsisin, mida siis tähistati. Tulemuseks oli see, et sain vene Delfilt vastuse, et nad ei avalda enam kunagi minu
artikleid.

Seda pole muudetud?
Ma ei ole ka enam üritanud oma artikleid sinna saata. Sügisest on seal oma arvamust avaldanud ainult ekstremistid ja marginaalid ning nendega koos oma arvamuse avaldamine mõjuks halvasti ka minu tõsiseltvõetavusele.

Vene Delfis ei ole olnud palju eestimeelseid arvamusavaldusi. Minu mäletamist mööda kolm või neli, aga praegu neid pole. Vene Delfi on nagu Pervõi Kanal. Aga see on palju hullem, sest venelased saavad väga hästi aru, et Pervõi Kanal valetas, kui näitas monteeritud kaadreid Tõnismäe monumendi tühjast seinast ning pronkssõduri saapaid.

Seetõttu ma ei nõustu Kristiina Ojulandiga, kes tahtis keelata vene telekanalid. Kas tahame neist teha mingid kangelased? Ei, las inimesed näevad neid monteeritud pilte. Pervõi Kanal, RTR ja teised propagandakanalid on siia teretulnud, et kohalikel venelastel tekiks nende vastu immuniteet.

PBK Eesti uudised, mida teevad kohalikud keskerakondlased, ei ole nii räige propaganda. Nad valetavad oskuslikumalt ning näitavad väga hästi lõigatud pressikonverentse, kuhu on jäetud provokatiivsed väljaütlemised.

Näitena võib tuua märulipolitsei juhi, kelle käest küsiti pressikonverentsil, miks märulipolitsei ei tegutsenud esimesel ööl nii otsustavalt kui teisel. Ta vastas, et selleks ei oldud valmis ja kunagi varem pole olnud vaja nii palju jõudu rakendada, et korda majja lüüa. Aga teisel ööl oli juba kogemusi rohkem. Pärast oli PBK telepildis näha ainult see, et politseinikud treenisid peksmist. Pärast rõhutati, et kuna peamiselt oli tegemist venelastega, siis politseinikke treeniti venelaste peal. Inimestel, kel pole muud infot, võib tõepoolest tekkida mulje, et Eesti politsei juht räägib häbenemata sellist juttu.

Pronkssõdurile omistatud tähendus – sõjas langenute mälestusmärk – on minu jaoks kaotanud oma tähenduse just nende inimeste tõttu, kes hakkasid Tõnismäel käima tsaaririigi hümni laulmas. Viis-kuus aastat tagasi olin Isamaaliidu ettepaneku vastu teisaldada pronkssõdur. Alates 2006. aastast, kui seal toimus okupatsioonifestival, oli selge, et nii ei saa edasi minna. Monument oli muutunud okupatsiooni sümboliks, nagu Isamaaliit seda nimetas, ja neil oli õigus.

Mis saab edasi?
Kõigepealt ilma paanikata. Kui käputäis huligaane Tallinnas märatses, siis see ei ole põhjus suhete rikkumiseks igapäevaelus. Öine Vahtkond jätkab kindlasti tegutsemist, see on nende ainuke mõjutusvahend – tekitada segadust, nendega pole võimalik kokkuleppele jõuda. Poliitikud peaksid oma avaldusi kaaluma ja ilma olukorra tundmiseta ei tohiks sekkuda. Telekanalite kinnipanek on kena žest valijatele, kuid see oleks rumal eksperiment. Aga iga poole provokaatorid tuleks korrale kutsuda.

Mis on su hobid, millega vabal ajal tegeled?
Viimasel ajal on vaba aega väga vähe. Üritan ennast vormis hoida ujudes ja jõusaalis käies. Aga mis mulle meeldib, on teater. Kui mul oli veel kehtiv Venemaa viisa, siis käisin tihti nädalavahetustel Peterburi teatrites. 2004. aasta veebruarist on mul aga sissesõidukeeld Venemaale. Seepärast saan käia ainult Eesti teatrites.