Head sõbrad!
Head kaasmaalased!

Minu nimi on Jevgeni Krištafovitš, olen vene rahvusest Eesti kodanik. 

Täna, 22. septembril 2014, kui möödub 70 aastat Tallinna vallutamisest Punaarmee vägede poolt, pöördun ma eesti rahva poole selleks, et paluda pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni pärast andestust.

Ma teen seda enda nimel, samuti nende minu rahvuskaaslaste nimel, kes seda arvamust jagavad.

Ma ei taha kuidagi olla seostud sellistega, kes väidavad, et Eesti liitus Nõukogude Venemaaga vabatahtlikult. Olen vastu, et nendel päevadel korraldavad Vene saatkond ja Tallinna linnavalitsus propagandaüritusi, millega tähistatakse Tallinna vabastamist.

Punaarmee ei toonud Eestile vabadust. Vabastajad on ikkagi need, kes vabastavad ning seejärel lahkuvad. Need aga, kes vallutavad riike ja jäävad sinna oma seadusi rakendama, on okupandid.

Mul on häbi, et Nõukogude Liit on Eesti Vabariiki okupeerinud, küüditanud süütuid inimesi Siberisse ja tapnud tuhandeid eestlasi. Mul on nende sündmustega seoses samad tunded, nagu igal sakslane on seoses Holokaustiga. Teiste sõnadega: mul on häbi.

Nagu ütles tuntud vene dissident ja inimõiguslane Valerija Novodvorskaja: meie emakeel, vene keel on meie tahtest olenematult muutunud Balti riikides vägivalla sümboliks, mida seostatakse okupatsiooni ja Nõukogude võimu terroriga. Tänapäeval näeme me sedasama Ukrainas.

Ma ei taha, et mu emakeel oleks okupantide keel. Seetõttu olen solidaarne miljonite venelaste ja nende kümnete tuhandete Venemaa kodanikega, kes eile kogunesid selle aasta suurimale sõjavastasele meeleavaldusele Moskvas protesteerimaks Krimmi okupeerimise ja Ida-Ukrainas toimuva sõja vastu. 

Putini režiim pole veel kogu Venemaa – nagu ka hitlerism ei võrdu Saksamaaga. Rahumarsile kogunenud inimestele on selge, et diktaatori võim kujutab ohtu kogu inimkonnale. Tegutsedes koos – eestlased, venelased, ukrainlased, inimesed kogu vabas maailmas –me lõpuks peatame ta!

Üheskoos võidame niikuinii!